Õnneks sain paar päeva enne kontserti meili korraldajalt (fbi concert club), millega sai lippu 150eq odavamalt..A sign for my flipflop head to make a decision..
Seega sai neljapäeval sammud seatud piletit ostma..Kuna ma pole ammuammu Linnahallis käinud (viimati vist oli Grease'i muusikal), siis lootsin et sain hea koha endale valitud...Ja sain küll..
Jõudsin umbes 15 minutit enne 20 kohale (pidi algama 20), aga inimesi ei lastud veel kohtadele istuma..Sättisin siis ennast mingi väikese ääre vastu ootama/toetama..Ja ootasin kuskil 15-20 minutit..Kõik sebisid end joogi sappa..sorry aga ma teen nüüd ekspressi loost copy-paste'i: "I got a hole in my heart the size of a truck / it won't be filled by a one-night fuck," kõlab kitarrisuminast tasakesi üle. Lou Reedi "Like A Possum" mängib saali kõlarites, kuni publik koguneb..(ju see on siis nii enne igat kontserti see suvi)
Mingil hetkel oli mu kõrval mehike oma kahe väikese lapsega(!)..
Conversation a'la
"Issi, kui vana see mees on?"
"Väga vana"
"Kas muldvana?"
"Jah"
"Saja-aastane või?..ei, muld pole ju nii vana.."
Lõpuks avanes ka see vahesein ja kõik hakkasid oma istekohti otsima, mis on tegelikult suhtkoht raske ülesanne seal..okei, sektorid on märgistatud mingi märgiga..aga sektorid lähevad mingi imeliku süsteemiga keset toolide rida juba teiseks sektoriks üle...igatahes, koha leidsin üles ise üpris ruttu..ja deeem, kui minu põlved juba eesoleva tooli vastas on, siis ma ei kujuta ette milline piin see kaelkirjakutele võib olla..prrr..
Ja siis ma hakkasin ringi vaatama saalis..
ei olnudki nii palju inimesi kui ma arvasin..
kõige äärmised sektorid olid inimtühjad (aga kui aus olla, siis sealt oleks sitt vaade kah olnud, kuna seal olid suured kontserdi jaoks vajalikud särgidvärgid ees)..kui ma õigesti vaatasin ja nägin, siis olid vist alates CkuniG enam-vähem täis (ulatus on AkuniI)..i vsjo..
Selgus ka ootamise põhjus - inimesed ostsid veel pileteid..Kuidas ma seda tean?..Sest mingi tädike teatas ühel hetkel, "Palun ärge välguga pildistage...Ning piletimüük on enamvähem lõppenud ja palun istuge kõik rohkem keskele, et bändil oleks teid parem vaadata..Seega võite kohta vahetada.."
Pärl missugune..Ja kuhu joosti kõige rutem?..Muidugi loozi kohtadele, mis veel vabad..:D Mul oli tõesti hea koht..Nägin superhästi lavale, keegi mul ees ei olnud,keegi jalgu pähe ei toppinud:P
Ning lõpuks..
ALGASKI!!
Ja teate mida?Mul täiesti kama kaks, kas seal oleks olnud täissaal või ainult paar inimest..see oli vapustavalt hea!!palunpalunpalun minge vaatama Teie (kes iganes siia kord kuus võib-olla ära eksib) enda huvides, kui võimalus avaneb..kui vähegi aimu on heast muusikast, siis ei kahetse seda otsust..
Aga kui nüüd täpsustada, mida Lou Reed õieti esitas..Tema 1973.aastal ilmunud kontseptuaalteost "Berlin", mis alles 30´+ aastat hiljem lavale jõudis, kuna esialgne kriitika tampis plaadi täiesti maatasa..oh lollidekarja küll..
Berlin räägib kahe junkie, Jim'i ja Caroline'i elust samanimelises linnas, teemad käsitlevad depressiooni, narkootikume,prostitutsiooni,enesetappu..Lava seadis Julian Schnabel, kelle tütre Lola filmilõigud taustal mängisid..Üks asi, mis mulle kohale jõudis - õnnelikud nö scenes on pandud melanhoolse muusika vormi ning vastupidi - kurbus ja tragöödia on jällegi seatud rõõmsatele toonidele..another quirk by Reed..:)
Laval oli miski 30 inimest:
puhk- ja keelpillide ansambel London Metropolitan Orchestra'st,
New London Children's choire,
võrratu 'staaride bänd' legendaarse kitarristi Steve Hunter'iga (osales ka Berlini lindistamisel),
Mike Rathke (kitarr),
Rupert Christie (klahvpillid),
Fernando Saunders (basskitarr, vokaal),
Rob Wasserman (kontrabass)
JA
Tony «Thunder» Smith (trummid).
Kitarrihelid vastandumas orkestri ja koori kõladega, selle kõige toores jõud..Bändis oli mõnus sünergia, Reed seadis end tihti Hunteri ja Smith'iga vastamisi mängima..see sümbioos, mis tekkis oli kitarri ja trummi heaven:D..ja no kurat need 'Thunderi' trummid...fucking A+!
Reed'i hääl ..ta hääl on sellise mõnusa bassikõlaga..hääl, mis teab mida ta räägib..elukogemus..ning nagu dokk,mida näidati etv'st, selgitas..Lou Reed otsib seda kitarriheli, mis viiks otse sügavusse..
Peale umbes tunniajalist kontserti oli plaat esitatud ja plaksutamine võis alata..kõik tõusid püsti selleks..või noh minu ees olid küll kõik püsti, taha ma ei vaadanud..Reed tutvustas kõiki bändiliikmeid ja tänas neid, kes osalesid ettevalmistuses..osad inimesed juba lahkusid..their loss, sest alati on ka lisalood..do your homework people..kõik lahkusid lavalt..plaksutamine umbes paar minutit..ja voila..tulidki tagasi, esitades Satelllite Of Love, Rock'n'Roll ja The Power of the Heart'i..mul olid igatahes käed väga valusad,värisesid isegi veidi aega peale plaksutamise lõpetamist..
Ja kuna need lisalood ei olnud nii depressiivsed, siis võis vabalt sinna lava ette väiksele alale käsi viskama minna - mida mõned kiiremad ka tegid:P
Väga lahe Satellite of Love oli Fernando Saundersi poolt,hea vokaaliga ja eriti khuulilt viskas nalja seal Reed'iga..uuuuoooouuu harrymarkandjohn (was it like that,Lou?):D
Rock'n'Roll - it was more than alright..
The Power of the Heart - a lovely ballad to end the perfect night:)
Veel veidike plaksutamist ja tänamist..ning ongi läbi..
fotosüüdistused hiljem..
edit: from www.apple.ee/loureed
No comments:
Post a Comment